Tegelikke teateid tuulerindelt

Raadios, ajalehtedes ja internetis ilmuvad ärevad teated kaitseministeeriumi paanilisest võitlusest Aidu tuuleparki paigaldatavate tuulegeneraatorite vastu. Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu on värvanud Aidu rindele enesele appi juba nii Tehnilise Järelevalve Ameti kui ka politsei. Avalikkusele paisatud propagandistlikust sõjahüüdest saame Meelis Oidsalu suu läbi teda, et Aidu tuuleparki arendavad vennad Sõnajalad on hullemad kui ükskõik millised pahalased mõnest verd tarretama panevast õudusfilmist, kuid meie riik on tugevam ning suunab bürokraatlike paberiveskite toel rindele aina uusi pabereid ja käsuridade üksuseid. Jääb mulje, et kevadsuvel viiakse läbi ka totaalne mobilisatsioon gümnaasiumilõpetajate hulgas, täiendamaks vabatahtlike abipolitseinike ridu. Seda seisukohta kinnitas kaitseminister Jüri Luik kui ka meie president Lüganuse vallavolikogu rahvaga kohtudes.

Kuid kas kõik on nii nagu Meelis Oidsalu ja pealtnäha soliidne seltskond rahva rahustamiseks räägib? Kuidagi kaheldav. Kas või sellepärast, et lisaks Aidu tuulepargi vastu sõdimisele sõdib samamoodi kaitseministeerium kõikide teiste tuuleenergiat arendavate isikutega ja seda üle kogu Eesti. Kuid millegipärast ei käi võitlus Eesti Energia vastu, vaid kõikide teiste vastu, kes võiksid odavalt toodetud elektrienergiaga pakkuda Eesti Energiale mingitki konkurentsi. Sügavalt vaenupoole tagalast teatab võitluskaaslane Igor „vana luuraja“ Gräzin: „Eesti Energia EI OLE ETTEVÔTE, vaid rahandusministeeriumi osakond. Tal ei ole käivet, vaid maksulaekumine, sest tal puudub majandustegevus, vaid on administreerimine ja raha kogumine.“

Mis toimub?!

Selleks, et minna teemaga radikaalselt juurteni, tuleb alustada päris algusest ja just nimelt sellest, et 2012. aasta aprillikuus kooskõlastas kaitseministeerium Aidu tuulepargi eelprojekti märkusteta. Seega oli kaitseministeeriumile juba siis selge, et Aidu tuuleparki rajatavad tuulegeneraatorid ei sega Kellavere kalli ja kvaliteetse radari tööd.

Kaitseministeerium on teistelegi arendajatele korduvalt väitnud, et nende tuuleparkide keelustamise üheks oluliseks põhjuseks on rajatavate tuuleparkide koosmõju, mis omavat riigi kaitsevõime ohustamisel tunduvalt suuremat tähtsust.

Huvitav tähelepanek, kuid kuidas siis Kaitseministeerium kooskõlastas märkusteta just Aidu tuulepargi arenduse kui samal ajal oli piirkonnas juba teisigi varem alustatud tuuleparkide arendusi, mille olemasolust kaitseministeeriumi esindajad suurepäraselt teadsid ning kuhu oli tehtud arendajate poolt juba olulisi investeeringuid? Kust tuli mõte arvestada müstilise koosmõjuga?

Aidu teema arenes omasoodu ja 22. jaanuaril 2015. aastal toimus Vabariigi Valitsuse märgilise tähtsusega istung, kus päevakorra ühe punktina oli arutusel Aidu karjääris olevate maade koormamine hoonestusõigustega tuulepargi rajamiseks. Ettekande tuulepargi tarbeks hoonestusõiguste seadmiseks tegi tollane keskkonnaminister. Usutavalt oli kõigile koosviibijatel selge ja üheselt mõistetav, et hoonestusõigused seatakse just nimelt kõrgete tuulegeneraatorite püstitamiseks. Koosolekul viibis ka tollane kaitseminister Sven Mikser, kes oleks pidanud oma positsiooni arvestades koheselt protesteerima Aidu tuulepargi rajamise vastu, kuid nii nagu me loeme istungi protokollist, hääletas kogu valitsus ühehäälselt tuulepargi rajamise poolt. Seega tunnistas kogu Eesti Vabariigi valitsus ametlikult, et tuulegeneraatorite püstitamine ei ole Eesti riigi kaitsevõimele mingiks ohuks.

Lüganuse vald, kes sai hoonestusõiguste omanikuks, ei oleks ise suutnud tuuleparki rajada ja nii pandigi hoonestusõigused avalikule enampakkumisele. Hilisem pakkumiste esitamise tähtaeg oli 20. veebruaril 2015. aastal. Päev enne seda saatis Eesti Energia Lüganuse vallavalitsusele kirja, milles palus pakkumise tähtaega edasi lükata, kuna nad ei suutvat nii lühikese aja jooksul oma pakkumise materjale esitada. Sellega nõuti esimest korda ja ootamatult endale eritingimusi. Kas tõesti Jordaania ja Utah’ hiigelkaevanduste kallal toimetamine võttis Eesti Energialt tõepoolest kogu jõu, pole teada.

Lüganuse vald vastas ausa keeldumisega, sest kõik pakkujad olid võrdselt koheldud ja kui teised pakkujad said oma pakkumised esitatud, siis puudus igasugune õiguspärane võimalus Eesti Energia saamatuse pärast enampakkumise tähtaega pikendada. Hoonestusõiguste enampakkumise võitsid vennad Sõnajalad oma äriühinguga.

Pärast Eesti Energiale äraütlemist algasid selle rinde avalahingud. Keskkonnaministeeriumi ettepanekul alustas Ida-Viru maavanem järelevalvemenetluse Lüganuse valla tegevuse üle, põhjendusega, et Lüganuse vallal puudus seaduslik õigus hoonestusõiguste enampakkumist korraldada. See oli sulaselge vale, nagu enamuse maailmas peetavate ründesõdade puhul ikka. Seda kinnitas ka oma aususest ja neutraliteedist kasvõi elu hinnaga kinni hoidev kohus.

3. märtsil 2015. aastal kohtus Harry Raudvere koos vendade Sõnajalgadega minister Sven Mikseriga. Minister oli millegipärast oma seiskohta väga lühikese aja jooksul kardinaalselt muutnud ja nüüd äkki oli kavandatav Aidu tuulepark saanud Eesti julgeolekule juba otseseks ohuks, teised arendatavad tuulepargid (peale Eesti Energia omade) veel takkaotsa. Ei taha spekuleerida kuid usutavasti põhjustas ministri meelemuutuse asjaolu, et nii hästi plaanitud ja ettevalmistatud Aidu tuulepargi afäär lõppes Eesti Energia jaoks lüüasaamisega. Samasugust „riigitruud“ meelsust ilmutas ka Ida-Virumaa tollane maasekretär Eve East, kelle sõnul olid Sõnajalad üldse ühed vastikud tegelased, kelle tegutsemiskoht ei peaks olema Ida-Virumaal. Kui Harry Raudvere püüdis neile selgitada, et neil plaanis on luua Ida-Virumaale sadu töökohti, siis naeris ta selle välja põhjendusega, et Ida-Virumaal ei ole kedagi, kes oleksid suutelisedki mingit vastutusrikkamat tööd tegema. Tasuks arvestada, et Eve East oli sellel hetkel maavanema ülesannetes, ehk siis kõneles tema suu läbi Riik Ise.

Lõpuks, peale pikki vaidlusi, kui kõik Keskkonnaministeeriumi esitatud vastuväited olid ümber lükatud, andis Keskkonnaministeerium nõusoleku hoonestusõiguste seadmiseks vendade Sõnajalgade äriühingu kasuks ning ühishüpoteegi seadmiseks Lüganuse valla kasuks. Nüüd tundus olevat kõik korras, kuid kaotus jäi „peastaabi“ hinge kripeldama ning Aidu tuulepargi arendajate ründamiseks seati oma sõjavankri ette Kaitseministeerium suure kimbu riigisaladuselooridega.

Oleme kuulnud läbi aegade erinevate kaitseministeeriumi ametnike meeleheitlikest sooloponnistustest tuuleparkide rajamise takistamiseks Ida-Virumaal. Küll on keegi tark rääkinud tähtsal koosolekul tuulegeneraatorite mõjutustest raadioluurele, jättes kõrvale, et näiteks 330 kV elektriülekandeliin on oluliselt suurema mõjuga kui tuulegeneraatorid kokku. Keegi teine soovinud kogunisti, et kõik planeeringud, mis on Ida- Virumaal tuuleparkide rajamiseks kehtestatud, tuleks uuest Ida-Virumaad hõlmavast üldplaneeringust välja arvatud. Nagu „põletatud maa“ tehnika kohe!

Kõige markantsem kuju Aidu tuulepargi vastu võitlemises on loomulikult Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu. Harry Raudvere saatis talle isiklikult Postimehe ajakirjaniku Siiri Liivaga ettepaneku, et kohtuksime DELFi kaamerate ees ja räägiksime, kuidas ja mismoodi on riik käitunud tuuleenergeetika arendajatega ning kuidas on ikkagi tegelikult lood selle kurikuulsa Aidu tuulepargiga. Liiga palju on ministeeriumi poolt esitatud üldsusele valeinformatsiooni, mida on väga kerge ümber lükata. Nagu arvata oligi, ei soostunud Meelis Oidsalu Harry Raudverega avalikkuse ees kohtuma, tuues põhjuseks, et on antud teema käsitlemisest üdini väsinud. Tema edasist vendade Sõnajalgade avalikku tõrvamist ja pidevat sildistamist vaadates ei saa küll tõdeda, et vaese mehikese oleks tuulegeneraatorite teema surmani ära väsitanud. On ju sõimamine vahevorm kakluse ja põgenemise vahel.

Harry Raudvere pöördus avaliku kirjaga kaitseministri Jüri Luige poole ja küsis, kas ta peab kohaseks kui kõrge ametiisik kasutab ärimeeste laimamiseks väljendeid, mis võiksid paremal juhul olla sobilikud voorimehele. Kaitseminister Jüri Luik ei leidnud Meelis Oidsalu kõnepruugis midagi taunimisväärset. Ju siis kadestab teise „sõnaosavust“.

Seega vahest ongi nii, et kaitseministeeriumiga tulebki suhelda just sellises keeles, mida nad mõistavad ja millest aru saavad. Nii nagu on kunagi avalikult kirjutanud Raigo Sõlg kaitseminister Jürgen Ligi kohta, et see mees on värdelajas, nii saab seda kaunilt kujundlikku sõna kasutada kaitseministrite kohta. Kohus leidis, et Raigo Sõle väljendusviis on täpne ja iseloomustav nimetatud persoonile ja selle tulemusena ennistati Raigo Sõlg uuesti kaitseliidu ridadesse.

Milles siis Aidu tuulepargi arendajaid konkreetselt süüdistatakse, kui väidetakse et nende rajatavad generaatorid ohustavad Eesti riigi kaitsevõimet? Eks ikka selles, et nad ehitasid tuulegeneraatorite vundamendid kokku kuhjatud pinnasehunnikutele ja nende tuulegeneraatorite labad on kaks meetrit (sic!) pikemad kui peaksid olema. Me oleme teinud põhjalikud uuringud nii Aidu kui ka teiste tuuleparkide osas, et selgitada välja kui kõrged tuulegeneraatorid ei ole radari otseses vaateväljas. Aidu tuulepargi kohal on maapinnalt arvestades radari eest peidus kuni kuuekümne meetrilise kõrgusega objektid. Neid objekte radar ei näe. Rajatavad tuulegeneraatorid on aga sada kaheksakümmend meetrit kõrged. Seega on kogu tuulegeneraatori pöörlev osa ja rohkemgi veel otseselt radari vaateväljas, sõltumata sellest, kas nad on kümme meetrit kõrgemad või mitte. Samas ei ole kahe meetri erinevus labade pikkuses nii pika vahemaa tagant radarile üldse äratuntav ning see suurusjärk kaob ümardades iseenesest. Raadioluure segamisest ei ole mõtet üldse rääkida, sest see teema püstitus kaitseministeeriumi poolt on igale raadioasjandust tundvale inimesele sulaselge naerukoht. Ja nii nagu juba öeldud, tehakse riigisaladuseks ainult see asjaolu, et meie luurajad on oma olemuselt niivõrd äpud, et nad suudavad luurata ainult kunstlikult loodud tehiskeskkonnas, kus kõik ümberringi hinge kinni pidades kikivarvul seisavad. See on avalik solvang meie luurajatele. Õiged luurajad peaksid saama luurata ikkagi tegelikes tingimustes, isegi, kui see on riigisaladuse loori all.

Seega saame täna kindlalt väita, et sõda Aidu tuulepargi vastu on käsurea osas Meelis Oidsalu ja veel kellegi isiklik üritus, kus võidu saavutamiseks eiratakse seadusi ning oma ametipositsiooni ära kasutades antakse suuniseid riigi jõustruktuuridele. „Kindral“ Oidsalu ässitab riigiameti ja jõustruktuure enese eest tegevusse ning sekkuma küsimustesse, kus kohtuvaidlused pooleli.

Kui me oleme kodanikena selliste ilmingute vastu ükskõiksed ja hoolimatud, siis ühel hetkel võib mõni ennasttäis ning süüdimatu inimene võimu juurde pääsedes seada tõeliselt ohtu meie kõikide turvalisuse.

Riigivõimu kasutamine isiklikel eesmärkidel ja oma ihade rahuldamiseks teeb riigi mainele oluliselt suuremat kahju kui mõni kinni püütud välisriigi spioon. Sellised Luige, Mikseri, Easti ja Oidsalu sugused ning nende seljataga seisvad inimesed õõnestavad riigi autoriteeti seestpoolt. Need isikud ongi meie riigis kellegi käsurea moodustanud tegelikud sisevaenlased.

EKRE juht Mart Helme on öelnud, et ta ei ole rahul riigi jõustruktuuride tegevusega, kuna need teevad poliitilisi tellimustöid. Väga õige tähelepanek. Kaitseministeerium on just selline asutus, kus ametnike korruptsioon on ületamas ühiskonna valuläve ning on muutunud paljude ettevõtlike inimeste jaoks isiklikuks asjaks. Täna on härra Helmel võimalus end tõestada ja näidata oma valijatele, et tegemist ei ole järjekordse ministritooli täitva mölamokast tühikargajaga, kes teeb ainult suuga suuri linnu ja käega ei kärbse pesagi.

Ja lõpetuseks küsiks, kas kaitseministeeriumi ametnikud hakkavad omast taskust kinni maksma kahjusid, mida nad riigile ja rahvale aastate jooksul on tekitanud?

Oma saatuse eest ei ole veel keegi suutnud pakku minna…

22.04.2019